Ahastav ebaõiglus automaksuga.

On hetki, kui ei saa või õigemini ei tohi enam vaikida. Minu jaoks said ületatud kõik piirid, kui lugesin Facebookist Valdeko Palgi ahastavat appikarjet automaksu teemal. Mäletate veel seda üksikisa saatest “Inglite aeg“, kes hooldas oma sügava puudega ajukahjustusega poega. Selle pere unistuseks oli omada invakohandustega väikebussi, mis lahendaks paljud nende igapäevased probleemid. Eriliselt jäi meelde isa veekalkvel silmad, kui ta unistas, et siis sõidaks nad mere äärde ja poeg Tanel saab näha esimest korda elus merd.

Kõik läkski hästi. Lahkete annetajate abil said nad Ford Transit Custom omanikeks. Oi seda rõõmu, mida nad tunda said, kuid nüüd varjutab seda suur mure automaksu pärast – nende postkasti potsatas arve 864 eurot.

Tuletan siin lugejatele meelde, et  automaksuideedega tuldi välja paari aasta eest ja siis lohutati kõiki, et see puudutab vaid luksuslimusiinide ostjaid ja vanu saastavaid masinaid, enamikku inimesi ei puuduta see üldse mitte või minimaalselt. Paraku on tänaseks olukord just vastupidine, põhiline automaksumaksja on tavaline autoomanik oma tavalise autoga.

Puuetega inimestele ei ole auto mingi luksusese vaid igapäevaselt, eluliselt vajalik abivahend. Eriti mugav nii puudega inimesele kui ka tema abistajale, kui on tegemist veidi mahukama masinaga, et sinna mahuks lisaks inimestele ka puudega inimese abivahendid. Nii ka selle pere puhul on ainumõeldav pisibuss, Tanel saab ratastooliga siseneda ja seal saab teda kinnitada. Ruumi on nii isale, pojale kui ka pühadele abivahenditele mis sellise kooslusega kaasa rändab.

Esialgses mootorsõidukimaksu seaduses oli arvestatud sellega, et puuetega inimeste veoks kohandatud sõidukid vabastatakse automaksust, aga „Kardioru saks“ arvas, et see diskrimineerib teisi puudega inimesi kellel pole autot ja jättis selle seaduse välja kuulutamata. Meie valitsejatele see sobis, meie minister pani uued prillid ette ja teatas, et puuetega inimesed ei pea muretsema, riik tuleb appi – neile makstakse ühekordset toetust automaksu mõjude vähendamiseks. Seadus sai välja kuulutatud ja räige maksukirves pandi halastamatult tööle.

Nüüd siis pisut sellest riigipoolsest kompenseerimisest. Ühekordset toetust makstakse sügava puudega lapsele 142 eurot, raske puudega lapsele 95 eurot ning sügava puudega tööealisele inimesele 250 eurot ja raske puudega tööealisele 60 eurot – kas siin pole tegemist eriti räige diskimineerimisega? Toetust saavad vaid lapsed ja tööealised puudega inimesed, aga 2/3 puudega inimestest on pensioniealised, kas neil polegi vajadusi? Kindlasti on.

Niisiis riik maksis 21000-le inimesele kokku seda toetust 2,1 miljonit eurot, olenema sellest, kas sul on auto või mitte. Kas nüüd on kõik rahul – kindlasti mitte. Valdeku ja Taneli auto aastamaks on 864 eurot, riik kompenseeris sellest 250 kuid 614 eurot tuleb ise juurde maksta. Kust see summa võtta, eriti peres kes elab vaid isapensionist ja poja töövõimehüvitisest? Arvatavasti ei aita ka omavalitsus, tavaliselt on puudega inimeste pered saanud juba igasuguseid toetusi. Mida siis teha?

Mõnel lugejal võib tekkida küsimus, et mis see minu asi on siin sellest kirjutada. Ka mind puudutab sama probleem. Esiteks juhin ma suurt puuetega inimeste organisatsiooni ja puutun igapäevaselt analoogsete probleemidega kokku. Ja teiseks olen ka mina ratastooli kasutav inimene ja silmitsi ebaõiglaselt suure automaksuarvega. Paar aastat tagasi vahetasin oma 17 aastat vana väikebussi uue sõiduvahendi vastu, tahtsin olla keskkonnateadlik ja lootsin suurt soodustust automaksu näol, aga paraku ma eksisin. Vaatasin maksukalkulaatorist, et vana masina eest oleksin maksnud 63,50 eurot, siis praegu pean tasuma oma Toyota Proace Verso mahtuniversaali eest 523 eurot See ei kannata mingit võrdlust näiteks 6,2 liitrilise töömahuga, 20 aastat vana Chevrolet Chevy Van bussiga, mille aastamaks on 50 eurot. Minu masinal on 1,5 liitriline, Euro 6 saastekvootidele vastav mootor ja maksan 10 korda rohkem maksu kui vana, saastav ja raskem ront, kus siin on loogika???

Kui riigil on nii suur rahapuudus, siis ka puudega inimesed saavad aru, et on vaja ka panustada. Miks ei võiks riik maksustada sügava- ja raske liikumis- ja nägemispuudega täiskasvanute ja lastega perede autod miinimummääraga, ehk aastamaksuga 50 eurot? Riik oleks teeninud miljoneid ja kõik oleks  olnud rahul.

Veidi ka nendest puuetest. Minu tutvusringkonnas on sadu puudega inimesi ja viimasel ajal on saanud reegliks, et inimeste puudeastmeid vähendatakse või võetakse hoopis ära. Aitan inimestel pidevalt teha vaideid, kuid kehtivad otsused jäävad muutmata. Jällegi puutab see teema ka mind, nimelt oli mul viimased 10 aastat sügav puue. Mul on traumajärgne selgroovigastus ja liigun vaid ratastoolis. Kuna koormus on vaid kätel, siis on ka need saanud palju vatti. Mulle on tehtud 9 operatsiooni kätele, rääkimata muudest traumajärgsetest tüsistustest. Nüüd aga ekspertarsti arvamuse kohaselt ei määratud mulle enam seda puuet, vaid alandati raske peale. Aastatega aga minu tervislik olukord halveneb, aga see pole tähtis. Muidugi vaidlustasin selle puudeotsuse ja vastuseks sain ähvardava kirja, et minu perearsti arvamus neid ei huvit, kuna ta on väljastanud mulle autojuhi tervisetõendi ja nüüd kirjeldab minu terviseprobleeme. Aga kes teaks paremini minu hädasid kui just minu perearst? Ja kus on kirjas, et sügava puudega inimene ei tohi autot juhtida kui näeb, kuuleb ja ta käed on võimelised juhtimissedmeid käsitsema?

Ütlen avalikult välja, et ma pole rahul oma riigi ja selle juhtimisega. Inimesed, me peame ise hakkama rohkem enda eest seisma, poliitikute peale loota ei saa. Praegusel võimukoalitsioonil pole riigimehelikkust tunnistada, et nad ei saa hakkama ja kui nii edasi siis maksustavad nad meid surnuks.

Ma ei kutsu siin kohe kedagi hangudega Toompeale meelt avaldama, aga alustame oma saadikutest, tõmbame nad korralikult liistule ega lase enam end uinutada nende mesimagusast jutust. Alustame e-valimistest. Aastaid on see olnud poliitikute lemmikteema, kes usub ja kes mitte, nii ka rahva puhul. Teeme siis ise ära, keda ei rahulda praegune olukord, siis unustage need e-hääletused ja eelhääletused – need pole kontrollitavad! Kas me ei suuda siis üks kord 4 aasta jooksul minna ühel kindlal päeval valima, vaid sellisel juhul on kõik aus ja kontrollitav ning e-valimistega ei saa manipuleerida. Ja pidage meeles, et Riigikogu valimised on alati märtsi esimesel pühapäeval, planeerige siis see oma kalendrisse.

Aga mida öelda Valdekule ja Tanelile lohutuseks? Ehk aitab neid pisut moraalselt vähemalt see kirjatükk.

Ja avaldage survet oma valitsejatele!