Järjekordne kogunemine toimub juba tuleval esmaspäeval, 03. märtsil kell 17:00.

Kohtume Haapsalu Hoolekandekeskuses, aadressil Kuuse 32a, Haapsalu.

Olete oodatud!

Puuetega inimesed, nende sissetulekud ja automaks.

Mõnda aega tagasi, täpsemalt 29.jaanuari Postimehes kirjutasin automaksust, mis teeb liiga puuetega inimestele. Jutt oli üksikisast, kes hooldab oma sügava puudega poega ning peab maksma automaksu 864 eurot, lisaks tõstatasin teisigi puuetega inimeste valupunkte. See artikkel tekitas palju vastukaja, nii et lisaks ajalehele, palusid inimesed mul jagada antud teemat ka sotsiaalvõrgustikus ja tegingi seda oma Facebooki konto kaudu. Seda jagati 160 korda. Lugejad olid aktiivsed kommenteerima, tundus et teema on igati aktuaalne ja puudutab väga paljusid.

Sadade kommentaaride hulgast leidsin vaid ühe negatiivse, kus üks firmajuht hurjutas, et mis te hädaldate, tema auto RAM 1500 aastamaks on üle tuhande euro. Hallo jõmm, puuetega inimestele on isiklik sõiduvahend eluliselt vajalik abivahend, mitte „riistapikendus“. Pealegi teenib firma auto oma kulud tasa ja toob omanikule kasugi.

Puuetega inimesed tänasid teema tõstatamise eest, tõdedes et see kõik on neile nii tuttav ning jagasid omi lugusid kuidas neil on samad probleemid nii automaksuga kui ka puude määramisega.

Kohe meenub üks lugu, just vanaduspensionile jäänud liikumispuudega inimeselt. Nagu tavaks on saanud, vanaduspensionile minekuga võeti temalt puue ja ekspertarst tunnistas ta terveks, ehkki mehel on sünnist saati jalad osaliselt halvatud. Auto registreerimismaksu hirmus müüdi aasta lõpus pere suhteliselt kobe sõiduauto, lisaks veidi kinnisvara, ning laste ja sugulaste abiga soetati aasta lõpus perre uus Volkswagen väikebuss, mida saaks kasutada veel aastaid, üha halveneva tervisega isa transportimiseks. Muidugi „unustas“ bussi müüja mainimata, et antud masina aastamaks saab olema 1200  eurot ja just selline automaksuarve esitatigi. Kuna puudega isa tervis on eluaeg halb olnud ja töötanud vaid osalise koormusega ning seetõttu puudub tal vajalik tööstaaž vanaduspensioni määramiseks, siis on ta rahvapensioni saaja, mis hetkel on 372 eurot. Mingit puuderaha ega automaksukompensatsiooni temale kui pensioniealisele ei makstud. Seega kulub automaksule tema 3,5 kuu sissetulek. Aga inimene tahaks sel ajal ka süüa, kommunaalarved tuleb tasuda, vaja on teha kulutusi nii ravimitele kui ka abivahenditele, rääkimata et läheks kinno või ostaks lastelastele paki komme.

Inimesed pakkusid lahenduseks, et müüge oma masinad maha või vahetage vanemate vastu. Kes neid masinaid ostab normaalse hinna eest, pealegi miks müüa oma abivahend kui see on nii vajalik. Vanal autol on omad hädad, jalutu inimene ei saa riskida, et jääd talvisel, pimedal ajal rikke tõttu kusagile metsa vahele, seetõttu on puudelised püüdnud omale hankida pisut kallemaid ja töökindlamaid masinaid. Mootorkärude ja Zaparožetsite aeg on möödas.

Pakuti ka, et kasutage invatransporti. Kasutaks hea meelega kui see funktsiooneeriks normaalselt. Paraku pakuvad omavalitsused küll antud teenust, aga seda saab kasutada vaid teatud juhtudel, eluliselt vajalikeks olukordadeks, need on ravile, kooli-tööle ja kauplusesse minekuks. Sõitude arvul ja kilomeetritel on piirang, see ei toimi puhkepäeviti ega väljaspool tööaega ning teenust tuleb mitu päeva ette tellida. Unustage ära kui tahate sõita näiteks kontserdile, sõpradele-sugulastele külla, pulma-juubelile-matusele, omaste hauale, selleks pole teenus ette nätud. Seega isiklik sõiduvahend annab puudega inimesele vabaduse ja inimväärikuse.

Palju oli kommentaarides juttu, et riik aitab ju teid kogu aeg, palju on räägitud puudetoetuste suurendamisest ja automaksu kompenseerimisest. Ja siis sain aru, et tavaühiskonnal pole aimugi puuetega inimeste probleemidest ega sissetulekutest.

Ka kaalukauss on siin väga viltu, riik teeb alati küll pressiteateid ja muid avaldusi kui mingeid toetusi tõstetakse või määratakse uusi. Tihti on kisa palju, aga villa vähe. Paraku need, kes neid teenuseid-toetusi saavad, ei kipu sõna võtma, et kuidas ja kas need meetmed ka nende elu parandavad.

Käesolevaga tahaksin veidi ühiskonna teadlikkust tõsta, et kuidas meil läheb. Olen ka ise raske puudega inimene, ratastooliga liikuja ja 523 eurose automaksu ohver.

Ajalooliselt on olnud, et „iga vald toidab oma sandid“. Vigased inimesed olid oma pere või kogukonna hoole alla, mingit riigipoolset toetust nad ei saanud. Nõukogude ajal hakati sellistele inimestele maksma invaliidsuspensioni. Invaliidid olid jagatud kolme gruppi ja vastavalt tervislikule olukorrale määrati neile, kas I, II või III invaliidsusgrupp. Rusikareegel oli, et esimese grupi said voodihaiged, jalutud, pimedad ja kinnistes hoolekandeasutuses viibivad vaimupuudega inimesed. Teise grupi said liikumisabivahenditega, amputeeritud jäsemetega, poolpimedad või vabalt ühiskonnas liikuvad vaimupuudega inimesed ja kolmanda grupi kergemate hädadega ning sisemiste haigustega inimesed. Invaliidsusgrupi määras arstlik komisjon, mis koosnes vähemalt viiest spetsialistist. Grupi taotleja pidi isiklikult kõik arstid läbi käima, kes andsid omapoolse hinnangu inimese tervisele. Kord kuus käis polikliinikus koos nendest arstidest koosnev konsiilium, kelle ette pidi grupitaotleja minema. Reeglina pidi inimene end paljaks võtma ja konsiilium vaatas ühiselt ja vaagis, milline grupp inimesele määrata. Muidugi oli see protseduur tülikas ning alandav, aga otsus oli alati õiglane ja läbipaistev. Invaliidsuspensioni suurus oli võrreldav, viletsamalt tasustatud inimese kuupalgaga, I ja II grupi pensioni suurus oli 100-120 rubla. Kellel oli tööstaaž rohkem ja parem palk enne invaliidistumist, see sai suuremat pensioni. Minu esimene pension II grupiga oli 115 rubla. III gr. puhul oli toetus väiksem kuid tal oli võimalus lisaks töötada. I gr. puhul oli töötamiskeeld, II gr. tohtis tööle minna osalise tööajaga.

Ka puuetega lapsed läbisid vastava komisjoni.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega nimetati invaliidid ümber vaeguriteks, hiljem erivajadustega inimesteks või puudega inimesteks – vahet pole mis värvi kass on, peaasi et hiiri püüab.

Inimeste terviseandmed kolisid internetti ning inimeste tervislikku olukorda hindas ekspertarst, perearsti ja eriarsti tervisekirjelduste põhjal. Invaliidsuse asemel hakati hindama inimeste töövõime kaotuse protsenti. Riikliku toetuse saamiseks pidi inimesel olema vähemalt 40% töövõimest kadunud. Mida suurem oli see protsent, seda suurem oli toetus. Nüüd ei kannatanud selle suurus, õigemini väiksus, võrdlust välja ei töölkäijate palkadega ega vanaduspensionitega. Lisaks hakati hindama ka inimese tervisekaotusest tingitud lisakulutuste ja kõrvalabi vajadust. Seda hakati nimetama puude määramiseks. Kui sa olid üsna abitu ja vajasid abivahendeid, siis määrati sulle sügav puue, kui vajad korra päevas kõrvalist abi ja vähem abivahendeid siis anti raske ja kui aeg-ajalt vajasid abi teatud tegevustes siis keskmine puue. Puudetoetused olid 10-40 eurot. Kõik toetused maksti Sotsiaalkindlustusameti poolt.

Viimane suur muutus toimus 2016.aastal kui käivitus Töövõimereform. Suurimaks erinevuseks oli, et töövõime ja isikliku toimetuleku kaotuse asemel hakati hindama inimese allesjäänud töövõimet ja toimetulekut. Lapsed ja vanaduspensioniealised jäid Sotsiaalkindlustusameti hallata, aga tööealiste puudelistega hakkas tegelema Töötukassa. Endiste protsentide asemel jaotati inimesed kolme kategooriasse – töövõimeline, osalise töövõimega või puuduva töövõimega. Töövõimet hindab endiselt pere- või eriarsti e-terviseandmete põhjal ekspertarst. Aga, kas ekspertarst on ikka tõeline ekspert? Viimastel päevadel on lekkinud ajakirjandusse, et nii mõnelgi „eksperdil“ puudub selleks voli ning nad pole üldse tervishoiutöötajate registris, lisaks on nad pensionärid, kellel on nõukaaegsed teadmised ja praktikad. Ja kas nad otsustavad oma peaga või mõjutatakse neid kõrgemalt poolt?

Puuduva töövõime korral on toetuse suurus 20,57 eurot päevas, mis teeb 30-päevase kuu puhul 617 eurot ja osalise töövõime puhul 11,72 eurot päevas, ehk peaaegu 352 eurot kuus.

Lisaks määrab Sotsiaalkindlustusamet ekspertarsti hinnangu alusel inimesele puude kui tal on lisavajadused. Asi oli normaalne kuni kolm aastat tagasi hakkas Eestis üks „imeline tervenemisprotsess“ Mitte, et suur läbimurre oleks meditsiinis olnud, vaid ekspertarstid oma hinnangutega tunnistasid kümned tuhanded inimesed täiesti terveks või vähendasid enamike  puueastmeid. Vaevalt 60% sügava puudega inimestest sai taashindamisel oma puude tagasi, ülejäänutest said nüüd raske puudega inimesed, rasketest said keskmised ja viimastelt võeti hoopis puue. Lisaks pooltel vanaduspensioniealistelt võeti samuti puue, põhjendades et need tervisehädad on nüüd seotud ealiste iseärasustega.

Kui 3 aastat tagasi oli puue umbes 12% elanikkonnast, ehk umbes 150 tuhandel inimesel, siis praegu on see langenud 8% peale, ehk puue on umbes 107800-l kodanikul. Ja puuetega inimeste arvu langus jätkub pidevalt. Rusikareegel maailmas on, et ca 10% elanikkonnast on puudega. Tundub, et meie riigi poliitikute targal juhtimisel liigume Euroopa viie rikkama riigi ja ka viie tervema elanikkonnaga riigi poole.  Kuidas on olukord tegelikult?

Kuna riik automaksu soodustust ei teinud puudega inimestele ning lubas seda toetuste tõstmise teel täielikult kompenseerida, siis vaatame kui suured need tõusud siis tegelikult on? Kas tegemist on kuld- või hoopis mädamunadega?

1.juunist tõusevad puudega laste toetused ca 20 eurot kuus, vanaduspensioniealistel 0 eurot ja raske puudega isikul mõnekümnest sendist kuni mõne euroni. Suur tänu selle eest, ei tea kas puudega inimesed oskavadki nii suurte summadega majandada?

Muidugi ametnikud lasevad liugu ja pasundavad otsusel, et mõelge sügava puudega inimese toetus tõuseb peaaegu 50 eurot. See on tõesti märkimisväärne tõus, kuid ärge unustage, et varsti meil enam pole neid sügava puudega inimesi. Praegu on neid 10200, paari aasta pärast ehk 5000???

Ja ühekordne autoaastamaksu kompensatsioon, sellest on küll rõõmu. Eriti neil sügava füüsilise- ja vaimupuudega tööealistel, kes lamavad hooldekodudes ja kellel pole kunagi autot olnud ega saa ka olema. Nende sõitude eest hoolitseb hooldekodu ja kuhu neil sõitagi, parimal juhul ehk haiglasse, halvemal juhul surnukuuri. Palun andke andeks mulle mu iroonia. Aga kõigile sügava puudega inimestele laekus arvele 250 eurot, raske puudega inimestele 60 eurot. Vanaduspensioniealised puudega inimesed aga peavad sellest kompensatsioonist oma suu puhtaks pühkima.

Lõpetuseks võtame ühe konkreetse arvutuse. Näidiseks suvalise ratastooli kasutava inimese, tal on käed terved ja ekspertarst määrab talle osalise töövõime. Tema sissetulek on 352 eurot, lisaks määratakse talle raske puue, mis nüüd tõuseb 1.juunist 49,09 eurolt 50 euroni, ehk 91 senti. Kokku on tema kuu sissetulek 402 eurot. Kuna tal on raske liikumispuue, siis ükski tööandja ei soovi teda tööle kuna tema tööviljakus on madalam ja muud erinõuded on liiga kulukad, et kaaluksid üles tema palkamise. Küll aga peab see „pooltöövõimeline“ täitma aktiivsusnõudeid, et oma toestust saada, otsima tööd, käima Töötukassas end möllimas, osalema Töötukassa muudes meetmetes. Selleks vajab ta isiklikku sõiduvahendit. Väiksesse autosse, mille aastamaks on väiksem ta ei mahu oma abivahenditega ja seega tuleb muretseda mahtuniversaaltüüpi masin, mille aastamaks on 500-1200 eurot, aga sissetulek on 402 + ühekordne kompensatsioon 60 eurot. Mitusada eurot jääb puudu, kus siin on lahendus?

Ahastav ebaõiglus automaksuga.

On hetki, kui ei saa või õigemini ei tohi enam vaikida. Minu jaoks said ületatud kõik piirid, kui lugesin Facebookist Valdeko Palgi ahastavat appikarjet automaksu teemal. Mäletate veel seda üksikisa saatest “Inglite aeg“, kes hooldas oma sügava puudega ajukahjustusega poega. Selle pere unistuseks oli omada invakohandustega väikebussi, mis lahendaks paljud nende igapäevased probleemid. Eriliselt jäi meelde isa veekalkvel silmad, kui ta unistas, et siis sõidaks nad mere äärde ja poeg Tanel saab näha esimest korda elus merd.

Kõik läkski hästi. Lahkete annetajate abil said nad Ford Transit Custom omanikeks. Oi seda rõõmu, mida nad tunda said, kuid nüüd varjutab seda suur mure automaksu pärast – nende postkasti potsatas arve 864 eurot.

Tuletan siin lugejatele meelde, et  automaksuideedega tuldi välja paari aasta eest ja siis lohutati kõiki, et see puudutab vaid luksuslimusiinide ostjaid ja vanu saastavaid masinaid, enamikku inimesi ei puuduta see üldse mitte või minimaalselt. Paraku on tänaseks olukord just vastupidine, põhiline automaksumaksja on tavaline autoomanik oma tavalise autoga.

Puuetega inimestele ei ole auto mingi luksusese vaid igapäevaselt, eluliselt vajalik abivahend. Eriti mugav nii puudega inimesele kui ka tema abistajale, kui on tegemist veidi mahukama masinaga, et sinna mahuks lisaks inimestele ka puudega inimese abivahendid. Nii ka selle pere puhul on ainumõeldav pisibuss, Tanel saab ratastooliga siseneda ja seal saab teda kinnitada. Ruumi on nii isale, pojale kui ka pühadele abivahenditele mis sellise kooslusega kaasa rändab.

Esialgses mootorsõidukimaksu seaduses oli arvestatud sellega, et puuetega inimeste veoks kohandatud sõidukid vabastatakse automaksust, aga „Kardioru saks“ arvas, et see diskrimineerib teisi puudega inimesi kellel pole autot ja jättis selle seaduse välja kuulutamata. Meie valitsejatele see sobis, meie minister pani uued prillid ette ja teatas, et puuetega inimesed ei pea muretsema, riik tuleb appi – neile makstakse ühekordset toetust automaksu mõjude vähendamiseks. Seadus sai välja kuulutatud ja räige maksukirves pandi halastamatult tööle.

Nüüd siis pisut sellest riigipoolsest kompenseerimisest. Ühekordset toetust makstakse sügava puudega lapsele 142 eurot, raske puudega lapsele 95 eurot ning sügava puudega tööealisele inimesele 250 eurot ja raske puudega tööealisele 60 eurot – kas siin pole tegemist eriti räige diskimineerimisega? Toetust saavad vaid lapsed ja tööealised puudega inimesed, aga 2/3 puudega inimestest on pensioniealised, kas neil polegi vajadusi? Kindlasti on.

Niisiis riik maksis 21000-le inimesele kokku seda toetust 2,1 miljonit eurot, olenema sellest, kas sul on auto või mitte. Kas nüüd on kõik rahul – kindlasti mitte. Valdeku ja Taneli auto aastamaks on 864 eurot, riik kompenseeris sellest 250 kuid 614 eurot tuleb ise juurde maksta. Kust see summa võtta, eriti peres kes elab vaid isapensionist ja poja töövõimehüvitisest? Arvatavasti ei aita ka omavalitsus, tavaliselt on puudega inimeste pered saanud juba igasuguseid toetusi. Mida siis teha?

Mõnel lugejal võib tekkida küsimus, et mis see minu asi on siin sellest kirjutada. Ka mind puudutab sama probleem. Esiteks juhin ma suurt puuetega inimeste organisatsiooni ja puutun igapäevaselt analoogsete probleemidega kokku. Ja teiseks olen ka mina ratastooli kasutav inimene ja silmitsi ebaõiglaselt suure automaksuarvega. Paar aastat tagasi vahetasin oma 17 aastat vana väikebussi uue sõiduvahendi vastu, tahtsin olla keskkonnateadlik ja lootsin suurt soodustust automaksu näol, aga paraku ma eksisin. Vaatasin maksukalkulaatorist, et vana masina eest oleksin maksnud 63,50 eurot, siis praegu pean tasuma oma Toyota Proace Verso mahtuniversaali eest 523 eurot See ei kannata mingit võrdlust näiteks 6,2 liitrilise töömahuga, 20 aastat vana Chevrolet Chevy Van bussiga, mille aastamaks on 50 eurot. Minu masinal on 1,5 liitriline, Euro 6 saastekvootidele vastav mootor ja maksan 10 korda rohkem maksu kui vana, saastav ja raskem ront, kus siin on loogika???

Kui riigil on nii suur rahapuudus, siis ka puudega inimesed saavad aru, et on vaja ka panustada. Miks ei võiks riik maksustada sügava- ja raske liikumis- ja nägemispuudega täiskasvanute ja lastega perede autod miinimummääraga, ehk aastamaksuga 50 eurot? Riik oleks teeninud miljoneid ja kõik oleks  olnud rahul.

Veidi ka nendest puuetest. Minu tutvusringkonnas on sadu puudega inimesi ja viimasel ajal on saanud reegliks, et inimeste puudeastmeid vähendatakse või võetakse hoopis ära. Aitan inimestel pidevalt teha vaideid, kuid kehtivad otsused jäävad muutmata. Jällegi puutab see teema ka mind, nimelt oli mul viimased 10 aastat sügav puue. Mul on traumajärgne selgroovigastus ja liigun vaid ratastoolis. Kuna koormus on vaid kätel, siis on ka need saanud palju vatti. Mulle on tehtud 9 operatsiooni kätele, rääkimata muudest traumajärgsetest tüsistustest. Nüüd aga ekspertarsti arvamuse kohaselt ei määratud mulle enam seda puuet, vaid alandati raske peale. Aastatega aga minu tervislik olukord halveneb, aga see pole tähtis. Muidugi vaidlustasin selle puudeotsuse ja vastuseks sain ähvardava kirja, et minu perearsti arvamus neid ei huvit, kuna ta on väljastanud mulle autojuhi tervisetõendi ja nüüd kirjeldab minu terviseprobleeme. Aga kes teaks paremini minu hädasid kui just minu perearst? Ja kus on kirjas, et sügava puudega inimene ei tohi autot juhtida kui näeb, kuuleb ja ta käed on võimelised juhtimissedmeid käsitsema?

Ütlen avalikult välja, et ma pole rahul oma riigi ja selle juhtimisega. Inimesed, me peame ise hakkama rohkem enda eest seisma, poliitikute peale loota ei saa. Praegusel võimukoalitsioonil pole riigimehelikkust tunnistada, et nad ei saa hakkama ja kui nii edasi siis maksustavad nad meid surnuks.

Ma ei kutsu siin kohe kedagi hangudega Toompeale meelt avaldama, aga alustame oma saadikutest, tõmbame nad korralikult liistule ega lase enam end uinutada nende mesimagusast jutust. Alustame e-valimistest. Aastaid on see olnud poliitikute lemmikteema, kes usub ja kes mitte, nii ka rahva puhul. Teeme siis ise ära, keda ei rahulda praegune olukord, siis unustage need e-hääletused ja eelhääletused – need pole kontrollitavad! Kas me ei suuda siis üks kord 4 aasta jooksul minna ühel kindlal päeval valima, vaid sellisel juhul on kõik aus ja kontrollitav ning e-valimistega ei saa manipuleerida. Ja pidage meeles, et Riigikogu valimised on alati märtsi esimesel pühapäeval, planeerige siis see oma kalendrisse.

Aga mida öelda Valdekule ja Tanelile lohutuseks? Ehk aitab neid pisut moraalselt vähemalt see kirjatükk.

Ja avaldage survet oma valitsejatele!